Paljassaare – Tallinna tühik
Paljassaare – Void of Tallinn
Paljassaare poolsaar on suurema osa oma ajaloost eksisteerinud omaette saarena muus linnakoes – asustamata, metsik, ohtlik, ligitõmbav... Paljasaare on omamoodi anti-linn, ruumiline tühik, mille metsistunud kaldailt paistab imehästi kätte teine mets – Tallinna kesklinna ehituspalavikus kerkinud 21. sajandi pilvelõhkujakobar.
Kunagi oli siin poolsaare asemel kaks saart, sõjavägi on neid asustanud alates 18. sajandist. Kui 1912. aastal hakati Peeter Suure nimelist merekindlust ehitama, siis sadama süvendamise käigus sai täitepinnase abil kahest saarest üks poolsaar – puhtalt inimjõul ümber kujundatud looduselement. Militaarnostalgiat süvendavad kaasajal merekindlusest alles jäänud patarei varemed, raudteetamm ja Katariina kai. Sõjaväeobjektina on Paljassaare alati inimtühi olnud – 1930. aastail elas siin mõnisada inimest –, ja tsiviliseerimata – näiteks linna liiguti viletsa tee tõttu toona peamiselt meritsi.
Et Paljassaare kontekstist täit pilti saada, tasuks veel öelda, et poolsaar asub Koplis – moodsa Tallinna industriaalaegses tagahoovis, saja-aastaste ilusate tehasehoonete ja kõdunenud puumajadega linnaosas, kus pea igalt krundilt võiks näha merd, ent kus seda kuskilt ikkagi ei näe. Paljassaar neitsilikku puutumatust ääristavad kummastki küljest kauba- ja sõjasadamad, transiitveod, tehased, veepuhastusjaam, illegaalne nõukogudeaegne garaažikooperatiiv, sama illegaalne prügila ja veel loendamatu rida arusaamatuid ning „karme“ struktuure. Tallinn ei ole väga mõistuspärane ja ühtlaselt arenenud linn, siin on omad tühikud, ootamatud kihistused, mida korrastav ajalugu pole miskipärast ära jõudnud pühkida ja mis nüüd iga nurga tagant näkku irvitavad.
Tänane Paljassaare polegi nagu päris inimeste linn. Teadlaste meelest on siin erakordselt mitmekesine taimestik, ornitoloogid vaimustuvad lindude rändeteedele jääva poolsaare liigirikkusest ja on siia ametliku linnuriigi, kaitseala rajanud. Metsik loodus keset linna, potentsiaalne teemapark, mille võlusid ja väärtust on kesklinnast välja valguv kinnisvarabuum hakanud avastama. Sadamad kolivad välja, tehased pannakse kinni, ökoloogiliselt tasakaalukas tegutsemine muudab võimalikuks isegi elamute rajamise veepuhastusjaama kõrvale. Tallinn koloniseerib oma tühikuid.
Tänane Paljassaare on veel veider näide iseorganiseeruvast urbanismist, metsikult sündinud avalikust ruumist ning ajutiste kasutusvõimaluste paljususest. Vana Katariina sadamakai koos liivarannaga oli aastaid salajane superbeach, mitteametlik linna rand, kuhu ei viinud ükski ühistransport ning teed palistasid mahajäetud majad. Kalamehed, loodusmatkajad, metallikorjajad, õnneotsijad, tühjust igatsevad kunstnikuhinged. Alates möödunud aastast on siin ranna „ametlikkust“ kinnitavad tsivilisatsiooni märgid: rannavalve, tualetid ja odav hamburgeriputka. Kõik muu aga enam-vähem sama, ka siit võsa vahelt avanev vaade Tallinna jõuliselt ülespoole pürgivale siluetile mõjub sama kaugelt ja eemalolevalt, kui enne.
Triin Ojari